Tartu Maraton 2023 muinasjuturajal

Selle aasta Tartu Maraton on edukalt selja taga. Esiteks on tore, et maraton üldse toimus. Veel 2 päeva tagasi oli maa võrdlemisi must. Ja kuigi metsas lund üldiselt on, siis piisab sellest, et 100m lõik on lumeta ja juba ei saa sõita.
Aga teisipäeval teatas korralduskomitee, et kuna laupäeval-pühapäeval tuleb ilmaprognoosi kohaselt 10-15cm lund, siis toimus maraton täispikkuses.

Lumi tõesti tuli, pühapäeva hommikul oli Tartu imeilus. Ja maratonirada oli otsekui muinasjutust - kogu mets on lumivalge ning puud lumised.

Maratonirada oli seekord raske (värske lumi) ning seda nii sõitmiseks kui ka määrimiseks. Sõitmiseks on raske, sest lumi on kohev ning seega pidurdab libisemist. Kuna temperatuur on nulli ümber, siis on pidama saamine üsna trikikas - jäljes on lumi ikkagi kokku pressitud ning seal oleks pidamiseks vaja karmimat määret. Jäljest väljas on värske lumi, seal hakkab karmim määre suusa alla pakkima.

Minu määrdemeister oli Mihkli kunagine trennikaaslane Markus ning tema "Naabrist parem" pakett oli tegelikult igati asjalik. Suusad libisesid väga hästi (võrreldes teiste minu tasemel sõitajatega). Samuti pidasid väga hästi, eriti algustõusudel sain ikkagi otse vahelduvtõukega mäest üles minna ilma käärsammuta. Küll aga kippus kohati liiga hästi pidama (ehk siis ikkagi pakkis lund alla). Katsetasin ka enne starti, ning pärast kraapisin pangakaardiga alla külmunud lume ära. Rajal olles peatusin ka korra - Harimäe tipus, kust algavad pikad laskumised - ning tegin suusad alt puhtaks. Oma üllatuseks avastasin, et kummagi suusa pidamisala all oli ca 5cm paksune lumekiht. Siinkohal suur tänu korraldajatele - nii kui ma olin seisma jäänud, ilmus ei kusagilt abiline, kes andis pussnoa, mille tagusega oli lume eemaldamine väga tõhus. Lõpupoole tõusis temperatuur või kulus määre alt ära, igatahes siis enam pakkimisega probleeme polnud. Ja pidamine oli ka kehvem, et pidi käärsammu kasutama.

Sõit õnnestus väga hästi. Alustasin rahulikult, eriti arvestades, et olin stardinumbriga 949 esimese 1000 startija seas - kõik teised startijad on potentsiaalselt minust tugevamad või sama tugevad. Stardisaginas õnnestus ka kukkuda, kui kõrvalrajalt möödus tõusu peal minust väga lähedalt kaasvõistleja, kes minu suusa taha takerdus ning see läks risti. Natuke oli tegemist, et jälle püsti saada - tahtsin hoida ennast kitsana (kepid koos, suusad kõrvuti), aga ei saanud hästi suuskadele tõusta.

Laskumistel oli jälg üsna pehme ja kohati laineline - üldsegi mitte jäine raudtee - seega pidi olema tähelepanelik. Ühe korra õnnestus veel käsi maha panna. Võibolla oli põhjuseks tugev tuul, mis mõjutas ka tasakaalu hoidmist, eriti kui ta puhub külje pealt ning lükkab keppe suuskade vahele.

Toidupunktides sõin korralikult, eriti kui juba pärast esimest tundi tundsin, et kõht ei ole enam nii täis. Igas punktis võtsin midagi tahket ning 2-3 topsi spordijooki/kiselli/puljongit/vett.

Aeg 4:52, koht 707 rohkem kui 2000 lõpetaja seas tähendab, et olin top 35% seas, mis on tõenäoliselt minu parim maratonitulemus.

Finišis premeeriti sooja õlle ning hernesupiga. Ja uhke medaliga, kuhu sai oma aeg peale graveerida.