Vietnam: Sapa ja Fansipan

Minu esimene sõit ööbussiga viis mind Sapasse. Õnneks oli sõit piisavalt pikk, nii et kohale jõudsin kella 6 ajal hommikul. Väljas oli juba valge. Bussi peale oli vastu tulnud mõned aktivistid, kes pakkusid küll majutust ja tuure. Lasin ühel vanemal naisterahval mind kesklinna juhatada. Aga tema majutus oli keskusest ca 10km kaugusel, seega loobusin sellest. Kesklinnas oli piisavalt majutus ja söögikohti.

Hommikul läksin Sapa kohalike külade tuurile. Seal elavad "pärismaalased", kellel on oma kultuur ja traditsioonid. Paljud neist elavadki mägedes ja pole kunagi Hanois käinud.

Vaated küladele on ilusad.

Meid saatis sellel tuuril nii giid, kui ka ca 5 "vabatahtlikku", kellel olid korvid seljas. Retk kestis ca 8km ja 4h ning kogu selle aja nad meid jälitasid. Kahjuks oli nende inglise keel väga puine, seega väga suhelda ei saanud. Tuuri lõpus muutusid nad hopsti müüjateks ning pakkusid oma käsitööd. Ausalt öeldes väga midagi osta ei tahtnud, aga ei suutnud ka päris ära ütelda.

Üks vabatahtlik kinkis igaühele reisi ajal väikese meene. Mina sain "hobuse".

Lahtiharutatult näeb hobune välja hoopis niisugune:

Küla algkooli lubati lahkelt sisse ja võisime ringi vaadata. Seal oli söögivahetund algamas.

Tatsasime mööda riisipõlde. Kui lõunas korjatakse saaki 2 korda aastas, siis põhjas (Sapas) on 4 aastaaega ja 1 saak. Riisi kasvatatakse vaid enda tarbeks, müügiks ei jätku. Aga ma ei saanudki aru, millest siis kohalikud elatuvad (tõsi, eks nad kasvatavad ka muu eluks vajaliku ise, aga mingi eksport võiks ju olla -- käsitöö ja turism tundub rohkem viimase aja teema).

Meie giid Bao oli väga tore. Ta elas ka ühes nendest küladest.

Meie reisisaatjad.

Õhtul käisin veel linna peal ringi. Keskväljakul on prantslaste ehitatud katolik kirik.

Mina ööbisin Lotte hotellis. Pidi olema Korea kaubamärk, meie Lottest polnud nad midagi kuulnud.

Õhtusöök

Teisel päeval tahtsin Fansipani otsa ronida. See on Vietnami (ja vist ka kogu poolsaare) kõrgeim tipp. Paraku on üksinda minek keelatud -- pärast seda kui üks turist 3a tagasi surma sai. Arvestades kui palju siin turiste on (ja kui varieeruv võib ettevalmistus olla, ja muutlik kliima), siis pole seda väga palju. Hotellis olev Booking office lubas mulle grupi ja giidi leida. Aga õhtul selgus, et sel päeval ükski grupp saadaval ei ole. Ja pakuti lahkelt, et äkki leian ise mõne grupi :) Nojah, milleks neid booking office'd siis vaja on?
Hommikul hotelli hommikusöök tundus veidi lahja olevat (see polnud ka hinna sees), nii läksin linna peale sööma. Plaan oli minna samasse kohta, kus eile käisin. See oli lähedal ja laud oli rikkalik. Kui üle keskväljaku läksin, siis pakuti jälle külatuure (kus olin juba eile käinud). Ma ütlesin viisakalt "ei", ja ütlesin, et tahan Fansipani otsa ronida.
Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need võivad täituda!
Tuuri pakkuja ütles, et just kohtas ühte gruppi, kes lähebki kohe nüüd Fansipani otsa. Õnneks oligi grupp üsna lähedal, leidsime nad üles. Nad olid juba varustuses koos lõunasöögiga ja ootasid giidi. Mina aga näljane, asjad hotellis ja mingit sööki mul küll ei olnud, peale pooleliitrise veepudeli. Nad olid aga julgustavad, ütlesid, et ootavad mu ära, ja ma sättigu ennast valmis.
Nüüd hakkas järsku väga kiire, panin ennast ronimiseks valmis. Läksime kusagile kohvikusse, kus sõin (natuke mõttetut) hommikusööki, aga abiks ikka.
Siis sai kiire üle, sest giid küll saabus, aga tal oli vaja mingit bürokraatiat teha. Siin on palju paberimajandust ning mäe otsa ronimiseks oli vaja passikoopiat ning giid pidi nendega kusagilt keskusest läbi käima ja mäepileti meile ostma-vormistama.

Nüüd oleme lõpuks jõudnud mäe jalamile 1900m kõrgusel. Vihma otseselt ei saja, aga on üsna pilves.
Reisiseltskond on rahvusvaheline: eesti-holland-kolumbia-austraalia-ühendkuningriigid-vietnam. Ja super reisikaaslased, väga toetavad ja lõbusad!

Matk Fansipanile oli ilus.

Umbes 2-3h pärast tegime lõunapausi. Minu kaasaostetud saiakeste peale ütles giid, et söögu parem riisi, muidu on kõht varsti jälle tühi.

Tore, et ma polegi ainuke hull, kellele puu otsa meeldib ronida :)

Vahepeal läks tee ka "vales" suunas allapoole. Tehniliselt oli tegemist ikkagi matkaga, mitte mägironimisega. Rada oli väga hästi tähistatud ja raskematel kohtadel olid redelid, käsipuud jne. Arvestades minu (olematut) (mäe)varustust, igati jõukohane.

Alehhandro leidis mingi ussi ja demonstreeris, et "tema loomi ega loodust ei karda".

Giidi oli meil tore. Ta oli 21-aastane ja abielus 16-aastase naisega juba üle aasta. Enne abielu oli ta oma kaaslast tundnud vaid 1 kuu. Ehitab ise maja, mis maksab kokku €6000, võttis selleks ka laenu. Tuuri eest raha ei saa ta aga endale, vaid peab oma isale andma, kes on kodus vägede kamandaja.

Tal oli tegelikult väga hea meel meid juhendada, sest meil polnud tuurikorraldajat vahel (st vahendustasu ei lähe ära). Ja ütles, et oli eelmisel päeval mingi külmetusega üldse autis olnud. Seda imetlusväärsem, et ta ikkagi tuli meiega matkama. Tõsi, lõpus läks tal raskeks, eks natuke andis ka kõrgus juba tunda.

Tee peal oli 2 "asustatud punkti". Siin olen 2800m kõrgusel viimases punktis, kuhu pääseb vaid jalgsi. Minu algne plaan oli teha 2-päevane matk peatusega siin talus. Aga 1-päevane oli ikkagi parem, sest öösel oleks siin üsna jahe olnud.
Kokat tuleb siia vedada käsitsi, ca 4h matk. Seega oli ka purgi hind krõbe: 2€ kohalikku raha.

Umbes 5a tagasi ehitati mäkke minekuks köisraudtee. Pärast seda on mägi ligipääsetav ka "tava"turistidele.

Vaade pilvede kohalt.

Viimase 5a jooksul on üles terve küla ehitatud (köisraudteega saab sinna kõike vedada). Siin üks pühamu.

Ja kahe trepi vahel voolab soovide juga.

Vallutatud! Nüüd on ka (osaliselt) selgunud, miks meil hommikul nii palju aega läks. Igale ülesmatkajale oli medal ja nimeline diplom.

Fansipani kõrgus on napilt rohkem kui 1000π meetrit. Milline ilus ümmargune mägi :)

Mäest alla tulime köisraudteega, sest olime hommikul tulekuga üsna hiljaks jäänud. Seega saime tehtud vaid "pool matkast". Eks allatulek olnud ka paras katsumus.

Tagasi linnas, õhtusööki valmistamas. Siin on grillikultuur au sees. Igal pool linnas pakutakse. Ilmselt on üheks põhjuseks kohalik kliima: kütteaseme ümber on õhtuti hea perega koguneda ja sooja saada, sööki valmistada.

Hommikusöök turul.

Kolmandal Sapa päeval sõitsin rattaga mööda mägiteid ja tutvusin vaatamisväärsustega.

Tuul oli tugev

Leidsin ka ühe jõukohase puu, mille otsa ronida.