Sel aastal õnnestus kvalifitseerida Eesti Bridžikoondisse ning osaleda Väikeriikide Euroopa Meistrivõistlustel Küprosel. Kuna kliima on siin oktoobri-novembri kohta väga mõnus (päeval 26C, öösel 16C), siis alustasime siin ka väikese aklimatiseerumisega.
Selleks laupäevaks õnnestus leida Larnaca lähistel üks maastikujooks. Pikkust täpselt sama palju kui Otepää-Elva maastikujooksul -- 23.4 km. Tegemist oli väga chill üritusega, ca 100 osalejat. Ja kuigi start oli ette nähtud 7:45 hommikul (palavuse tõttu), siis 7:43 alustas teadvustaja, et "võite hakata starti kogunema" ning et "võistlus algab õige ajal". Ning siis rääkis paar minutit sellest, mis rajal oodata võib :)
Larnacast sõitsin Pano Lefkarasse bussiga koos tütarlastega Ida-Euroopast. Nemad jooksul ei osalenud, küll aga saime koos kohaliku linnaga tutvuda.
Vaade külale kõrvalt mäe otsast.
Ja siit teed mööda sain alla tulla -- see oli hea lahtijooks võistluseks. Sain proovida oma varustust.
Õhtul on oluline võistluspäevaks süsiveiskuid laadida.
Kui tavaliselt sponsoreerib 23.4 maastikujooksu A.Le Coq, ning mõnikord pakutakse ka sooja meejooki; Aga Saku ei maga :)
Igav liiv ja tühi väli. Siin on vaateid võistlusrajalt:
Taamal paistab Finish (vist).
Allamägi algab. Kõige järsemal 1km lõigul oli 150m laskumist -- see mulle sobis.
Lõputõus oli tõeline lõpuboss. Viimased 2.5 km oli 250 tõusumeetrit.
Võistlusrajal oli ca 5 joogipunkti, kus pakuti vaid vett. Vaid ühes punktis olid ka kuivatatud viigimarjad ja rosinad. Finishis oli toiduvalik esinduslikum: kohalik plov (riisi-kartuli-sealiha väga rammus ja mõnus eine); Sakuga ühise omaniku poolt mingi (mõttetu suhkruvaba ja kunstliku magusainega) jook; ning meeõlle asemel oli kohalik vägijook.
Oma jooksuga jäin väga rahule. 23.4 km aeg oli 2:34:20 ehk 1km tempo 6:39. Ja kuigi oli omajagu kõndimist (graafikul näha, kus väiksem kadents), siis ühtegi energiakriisi ei tekkinud ning suutsin lõpuni pingutada. Keskmine pulss 165, tõusumeetreid 830. Ja äge on see, et tegemist ei olnud minu kõige aeglasema 23.4 võistlusega.
Arvan, et oktoobri alguses toimunud linnamaraton oli hea treening käesolevaks. Seal segas mind reie lähendaja, mistõttu muutsin viimasel 30 km jooksutehnikat, veidi külg ees. Samuti oli järgmisel päeval tunda, kuidas vasak sisekülg on saanud palju rohkem vatti kui parem. Siin aga andis küll probleemne koht vahepeal tunda, aga kohati üldse mitte -- seega lisab see kindlust, et tuleb lihtsalt jooksutreeningutega jätkata.
See reljeefigraafik on küll aukartustärarav. Ja lugejal tekkis küsimus, mis on su aeglaseim 23.4 võistlus? :)
ReplyDelete