Vietnam: Cat Ba saar

Cat Ba saarel algas siis "päris" seljakoti-turisti puhkus. Kui seni olin reisinud koos 11-liikmelise grupiga, siis nüüd jätkasin üksinda. Algus oli kurjakuulutav: kohe kui jõudsin Cat Ba saarele, läks värskelt ostetud seljakotil rihm katki. Eks tule edaspidi kauba ostmisel tähelepanelik olla: lisaks hinna tingimisele peab ka kvaliteeti kontrollima.

Esimesel päeval seadsin end hostelisse sisse, käisin rannas ja siis oli plaan kalurikülla sööma minna.

Selleks rentisin paadi, kes mind restorani viis. Restoran juba paistab.

Siin on minu menüü: krabi ja kalmaar.

Krabi ennast oli päris raske süüa, ja kõhtu ta väga ei täitnud.

Kalmaari oli kindlasti lihtsam süüa, ja ta krõmpsus hamba all mõnusalt.

Õhtupimeduses käsin veel ühes kohalikus koopas. Seal oli palju nahkhiiri, kes mind veidi hirmutasid. Üldiselt on siin loomadega väga hästi -- nemad mind ei häiri, ja loodetavasti mina neid ka mitte. Pikalt mõtlesin sissepääsu juures, kas ma ikka julgen sisse minna -- 0.8€ sissepääsu pilet oli aga juba lunastatud. Küsisin igaks juhuks veel kohalikult, kas on ok. Ja siis panin oma rattakiivri ka veel pähe. Nüüd oli igati turvaline :)

Õhtul plaanisin veel ühte geopeituse aaret minna otsima. See oli Cat Ba linnas ühe linnuse juures. Aga kui mäest üles sõitsin, olid väravad kinni ja mind võtsid vastu 2 haukuvat koera. Pöörasin siis otsa ringi ja tulin tulema.

Järgmisel päeval oli matk kohalikus rahvuspargis.

Selline oli lõunasöök (eelmisest päevast) juba tuttavas külas.

Järgmisel päeval läksin samasse parki veel, seekord omal käel ja lühemat rada proovima.
Eesmärgiks oli üks geopeituse aare üles leida. Mäe otsa jõudsin, aga aaret paraku ei leidnud.

Kui rahvuspargi väravasse tagasi jõudsin, siis avastasin, et olin oma masina võtmed ära kaotanud. Kahjuks ei teadnud ma ka laenutaja telefoninumbrit, et varuvõtmeid tellida. Õnneks olid inimesed abivalmid, seletasid, et varsti tuleb buss ja sellega saab linna. Muidugi oli ka takso võimalus, aga buss tundus huvitavam. Kusjuures üks taksopakkuja oli väga abivalmilt minu kõrval ja aitas mind bussi peale. Mina ju ei tunne milline on liinibuss ja milline on turistibuss. Ja võtmete kaotamise eest maksin rendileandjale 3.2€, sest ta pidi nüüd 15km kaugusele järele minema. Ma ei hakanud isegi tingima, sest sain selle raha eest ka uue mopeedi enda kasutusse.

Ja siin poolsaare taga ühel (vähem kui 1ha suurusel) saarel oli veel üks aare peidetud. Kuna mul seekord paati polnud, siis proovisin minna ujudes. Plaan oli peaaegu hea, ainuke häda oli see, et saare maastik oli mitte ainult künklik ja kivine, vaid ka väga terav. Kuna ma jalanõusid ei taibanud kaasa võtta, siis jäi saarel matkamine ära. Tulin sama targalt tagasi, lakkusin oma haavad terveks ja valmistusin saarelt lahkuma.

Ärasõidul läksin 15 minutit varem kokkulepitud kohta. Seal üteldi, et kohe tullakse mulle järgi, ja viiakse bussi peale. Kui poole tunni pärast ikka järgi polnud tuldud, ja uuesti küsisin, siis läks kohalikul sekretäril väga kiireks. Selgus, et buss oli juba lahkunud. Nüüd aga organiseeriti mulle takso, mis viis mind otse sadamasse.

Bussis oli väga tore reisisaatja, kellega rääkisime natuke juttu. Ta kinnitas, et vietnamlastel on keeruline s-tähte hääldada. (Estonia hääldtakse "etonia", Massage hääldatakse "Massa"). Ja kuigi tema oskas s-i üsna hästi, ütles ta ikkagi "Maššas". Küll aga soovitas ta rahvuslikku munakohvi minna jooma.
Kuna mul oli Hanois 1h vahepeatus, läksingi ühte toredasse kohvikusse. Kogu ruum oli kaetud Note'dega, kus olid kirjas erinevad soovid.

Teenindaja Thoang oli väga tore. Kui ta sai teada, et ma olen selles kohvikus esimest korda, siis ütles, et teeb minust pilti.