Vietnam: Thanh Hoa

Vietnamlased on väga abivalmid.
Esiteks aitas eilne Scuba instruktor Binh mulle takso lennujaama leida. 8€ 40km otsa eest lennujaama tundub üsna aktsepteeritav hind. Lennujaamas hakkasin blogisse pilte laadima, ja ühtäkki sai internet otsa. See kaart, mis ma kuu alguses ostsin, ei olnud mitte 16GB, vaid hoopis 8GB. Ning see maht oli täis saanud. Arvestades spämmsõnumite hulka, mida operaator mulle saadab, siis võib arvata, et kuidagi saab seda mahtu juurde laadida. Turvakontrolli järjekorras pöördusingi ühe toreda tudengi poole, kes kandis mu kontole raha ja ostis siis selle raha eest uue interneti. 7GB internetti 1 nädalaks maksab natuke üle 1€. Kuna mul väikseid kupüüre polnud, siis andsin talle vastutasuks ühe eestist kaasavõetud maiustuse. Ta oli ka väga rahul. Mina muidugi ka, ilma internetita ma ellu ei jää :)

Thanh Hoes broneerisin endale hommikul ühe odavama hotelli, ja uurisin, kas nad pakuvad lennujaamast tranfeeri. Kuna hotell asub ookeani ääres, aga lennujaam 45km kaugusel, siis ilmselt kasulik kas mingit ühistransporti kasutada. Paraku ei tulnud hotellist mingit vastust.
Lennukis sattusin kõrvuti ühe toreda vietnami paariga (taaskord), kes Nha Trangis puhkamas käisid, ning kes elasid Thanh Hoes. Uurisin nendelt, kuidas ma hotelli saan. Nemad pakkusid kohe, et tulgu ma nendega koos taksoga, sest nad elavad sealsamas lähedal. Ja taksohinna fikseerisid nad ka ära (välismaalastele oleks teadagi krõbedam hind). Reaalselt jäi nende kodu küll tee peale, aga minu elamine oli siiski 15km eemal. Veel uurisin, et mida Thanh Hoes teha saab. Nad vastasid, et seal on rand, aga rohkem eriti midagi pole.

Taksoga hotelli juurde jõudes olin pehmelt öeldes üllatunud. Sellist Vietnami ma pole veel kohanud. Lai tänav, suured hotellid, aga täiesti inimtühi. Aegajalt sõitis paar motikat mööda. Ühel hotellil oli uks lukus, teise sain sisse minna, aga sealt ei leidnud kedagi. Nii et ei osanudki oma broneeringuga midagi peale hakata. Ja ookean on 100m kaugusel ilusa rannaga, palmid paistavad.

Liikusin tagasi keskuse poole. Esimesed inimesed, keda tänaval kohtasin, oli paarisaja meetri pärast üks ülevas meeleolus 10-liikmelise noormeeste punt. Täiesti absurdne, kust nemad nüüd välja ilmusid? Üks hakkajam rääkis natuke Englishit, ja lubas mind motikaga keskusesse hotelli sõidutada. Ja ma ei jõua endiselt ära imestada, kus kõik inimesed on? Üle kolmveerandi hotellidest on kinni, ja need mis lahti on, on samuti inimestest tühjad. Esimeses hotellis süüa ei pakutud, nii et läksin teise hotelli. Seal olid mamma-papa, pika seletamise peale õnnestus selgitada, et ma tahan tulla restorani sööma. Kuigi saalis oli ca 100 kohta, olin ma seal ainuke klient. Ja lõpuks läks mamma süüa tegema. Kulinaarselt polnud just midagi erilist, aga tühja kõhu peale sobis hästi.

Kaalusin oma alternatiive -- kui kõhu täis söön, kas üritan kohe tsivilisatsiooni tagasi minna, või olen ühe öö hotellis. Otsustasin viimase kasuks. Seadsin ennast sisse ja läksin randa ujuma. Pärast ujumaminekut käisin veel mööda randa kalurikülani, ja tagasi. Siis leidsin ühe ilusama hotelli (päris merevaatega). Nii et nüüd on mul siin kokku 3 hotelli kinni pandud.
Miljoni dollari vaade:

Hotelli aknast paistab kaluriküla. Hotelli ees asfaldil kuivatati mingit adru.

Nagu näha, hotell ei ole päris tühi. Minu kõrvaltoas ööbis veel üks abielupaar. Ülejäänud 88 tuba ootasid aga suvehooaega :)

Õhtul polnud "linna peal" teha mitte kui midagi. Käisin rannas jalutamas/jooksmas. Kohtusin kohalike noortega, kes pakkusid mulle ülihead banaani-(rasva)-pontšikut. Lie, Vie ja Ming õppisid ise veel kohalikus keskkoolis.

Meeldiva üllatusena kutsuti mind hotellis "omade töötajatega" koos õhtusöögile. Pildil vasakul on hotelli asjaajaja, hotelliomaniku vend, kes oli söögi valmistanud. Pakkus mulle "Happy water"-it (riisiviina), õpetas krabi sööma.

Hommikune päikesetõus toa rõdult.

Lasin hommikusöögi jaoks terrassi avada ning tõstsin endale sinna tooli ja laua. Paberi peal oli tegemist neljatärnihotelliga. Aga neid tärne tuleb ikka ise välja küsida :)

Päeval käisin ujumas ja ümbruskonnas kolamas.

Kohalik vesipiibuga. Selliseid kohtasin tegelikult mitmeid, kõik eriilmelised.

Kui motikaga mööda sõitsin, siis kohalikud koolitüdrukud hõikasid hello, ja kutsusid pirukat sööma. 12-aastased rüblikud olid parajad rüblikud, natuke rääkisid inglise keelt, aga lõõpisid ja itsitasid omavahel :)

Kui ma oma piruka söödud sain, hüüdsid mulle "money-money". Ma ei saanud aru, kui palju maksma peab. Näitasid 3 sõrme. Ma arvasin, et 30000 (1.2€) on natuke palju, andsin 15000. Aga sellest anti mulle tagasi 12000. Nii et tuleb õppida tundma kohalikke ühikuid. Bensiinijaamas on ühikuks 10k kohalikku raha (0.4€), mitte bensiiniliiter (ca 0.8€).

Käisin juuksuris habet pügamas. Juuksur oli kena noor meesterahvas. Tulemus polnud küll päris selline, nagu lootsin (natuke vist läks tõlkes kaduma). Aga hind oli jälle allapoole igasugust arvestust: 0.4€. See sisaldas ka kerget näomassaaži. Ja lisateenusena pakuti "beebimassaaži". Selline asjade käik oli minu jaoks ilmselgelt ootamatu.

Teine õhtusöök hotellis toimus kabinetivaikuses. Supp ja kalmaar maitsesid sellest hoolimata hästi.

Sellist riisi-kala pirukat banaanikoore sisse mähituna sai osta tänavaputkast.

Söögikohtasid väga palju Thang Hoas ei olnud, aga midagi ikka.

Söögikoha omanik pakkus pärast teed ja rääkis oma elust ja tegemistest. Kurtis Hiina agressiivse meelestatuse üle, mis viimasel ajal 

Thanh Hoasse sattumine oli puhas juhus. Mul oli plaan Hue'sse minna, aga paraku oli ilmaennustus kogu Vietnami rannikul vihmane. See oli enam-vähem ainuke koht rannikul, kuhu Nha Trangist tulla sai, ja kus lubati kuiva ilma.