Taliharja Vanakuri 2022

Eile käisin Taliharja Vanakurja matkal/võistlusel. Registreerimisel suutsin hoida kainet meelt ning valisin distantsiks pehmoversiooni ehk 55km. Liikumisviisiks sai valida jooks/ratas/suusk. Kõik tunduvad võimalikud, aga teatavate kahtlustega valisin ikkagi jooksu. Mul on jooksmisega natuke muresid, ehk ei saa liiga suurt koormust tekitada. Nii ongi, et ettevalmistuses oli viimase kuu aja jooksul vaid üks jooksutrenn, seegi saalis. Samas olin detsembri alguses läbinud edukalt Tartus Seiklushundi jõulujooksu, mis oli pea 2 korda lühem ja üsna sarnase profiiliga, nii et teadsin, mida oodata.

Enne matka oli minu kaks põhiküsimust seotud varustusega: 1. milline kott, 2. millised jalanõud. Kohustusliku varustuse nimekiri oli aukartust äratav (lebomatt täispikkuses, magamiskott/sulejope, hädaabitekk, akupank, söök/jook jne). Seega võtsin ikkagi oma tavalise 35liitrise seljakoti. Hea otsus, sest mugav, kui asjad mõnusalt ära mahuvad. Samas oli kohustuslik lisavarustus pigem selline, millega saab ka ööbida, ehk pikema raja teema. 

Jalanõude vahel kaalusin oma talvesaapaste ja orienteerumiskingade vahel. Esimsesed on soojemad. Teised on parema pidamisega (naeltega). Kuna neljapäeval oli suur sula, siis võis eeldada jäiseid olusid. Ja ilmaprognoos oli nulli ümber. Seega valisin naelikud. Meisterdasin slackline'i puukaitsmetest endale ka bahillid jala ümber, et lumi ei läheks sisse (+ need annavad sooja). Enne starti põõsasse põigates oli esimene ehmatus: lumes on jalgadel külm. Kokkuvõttes oli siiski enamus rajast jäistel metsateedel -- pidamine oli super. Külmi lumiseid lõike oli vähe.

Üldiselt sain kõik oma tegemised enne starti peas läbi mõelda. Kodus oli varustus pakitud kolmes osas: rajale; pakk, mille saadan stardist finišisse; pakk, mille jätan finišisse autosse. Ärev hetk oli vahetult enne starti, kui ei suutnud oma kellal ettesalvestatud marsruuti tööle panna. Pusisin päris mitu minutit, ja sain stardihetkeks ikkagi korda. Kella pealt marsruudi jälgimine lihtsustab oluliselt navigeerumist (nagu Waze'i lihtsustatud versioon: näitab joont, mida mööda tuleks liikuda ning hetke asukohta joonel; kui marsruudilt hälbida, siis teeb kell häält). Oluliselt lihtsam, kui päris kaardi ja kompassiga liikumine.

Jooks ise kulges üsna ootuspäraselt. Pärast 5km läbimist hakkaski jalg tunda andma. Aga vahepeal kõndisin ka ja valu ei läks vahepeal jälle väiksemaks. Pehmorajal osalejaid oli ca 60 ning enamasti oli keegi ikka nägemisulatuses. Naljakas oli aga see, et pärast esimest toidupunkti 10km juurest kuni järgmise punktini 20km peal liikusin täiesti üksinda -- keegi minust ei möödunud ja mina ei möödunud ka kellestki. Toidupunktis pakuti morssi ja kommi. Kahe kommi söömine ajas kõhu valutama. Batoonikestega seda muret pole.

Kuna 55km on piisavalt pikk, siis tasub kogu distants jagada etappideks ja vaheesmärkideks. Rajal olid vaheesmärkideks nii kontrollpunktid (kus sai si-pulgaga piiksu teha) kui ka toidupunktid. Suurim rajal olev vahe-eesmärk oli 35km peal olev "päris" toidupunkt. Ma arvan, et viimaned kilomeeter enne punkti oligi kõige raskem koht rajal -- tuli liikuda maastikul künka otsa. Aga teadmine, et saab süüa, aitab edasi.

Toidupunkt oli väga ägedas kohas -- restaureeritud Ennuksemäe metsavendade punkris (õigemini selle kõrval maapeal). Pakuti sooja mulgiputru ja sooja jooki -- väga mõnus. Kui 17:40 sealt tulema sain, siis oli nagu uus hingamine -- kõht täis, 20km minna, finiš juba "paistab". Samm oli siiski töntsimaks jäänud, lumes kõndisin, aga jäisemates (kõvema pinnaga kohtades) suutsin teha jooksuliigutust. Võtsin eesmärgiks hiljemalt 21:00-ks finišisse jõuda. See ka napilt õnnestus.

Finiš oli Holstre-Pollis, seal on ilusad suusarajad.

Jooksu ajal oli mul küljes GPS-tracker. Selle abil saab mulle veel virtuaalselt saab kaasa elada sportrec lehel.

Garmin kella tehtud kokkuvõte.

Mõned näpunäited:

• Ei tasu kaasa võtta varustust mida vaja pole :)
• Uued asjad tasub eelnevalt läbi katsetada (nt tehnika kasutamine).