Valitud palad

Osalesin sel aastal jälle poolpikal triatlonil Kuremaal. Ilm oli väga mõnus +20C, vahelduv pilvisus. Vihma ei sadanud, kuigi teel Tartust isegi tibutas.  Ootused olid sel aastal madalad. Esiteks on seganud parema reie väliskülje pinge (seetõttu katkestasin mais toimunud maastikumaratoni). Teiseks venistasin juunis hüppeliigest ning see ei ole endiselt 100% taastunud. See esimene on olnud suurem probleem, sest jooksma minnes on ta ikka 3km või 6km peal tunda andnud ja kui see juhtub, siis pole enam võimalik normaalselt jooksuliigutust teha. Aga enne seda ei saa mina midagi aru, et midagi oleks valesti. Tuleks ikka õppida oma keha tundma. Ühesõnaga, jooksutreeninguid viimase 3 kuu jooksul eranditult alla 10km/nädalas. Ja kolmandaks oli enne seda puhkuste periood ning tegin üleüldse vähe trenni. Ujumine oli ainus ala, kus tundsin ennast üsna kindlalt. See oli mul juba kolmas pikem ujumisvõistlus. Osalesin ka Saadjärve 1.5km ja Võsu 3.5km distantsidel. Esimene oli raske, teine väga positii

Seekordne rattaralli oli mulle juba 11. aga ikka on asju, mida õppida. Sel aastal oli teist korda lainestardid, mis peaksid teoorias olema turvalised, sest korraga stardib vähem inimesi. Selle tõttu on grupid väiksemad ning kui startida eespool, siis tulevad tagant kiiremad grupid, kuhu on hea ennast külge haakida. Samas oli mu eelmise aasta kogemus selline, et alustasin liiga kiirelt (ei midagi uut) ning nii sai energia/jõud otsa ja ei jõudnud mööduvatesse gruppidesse sisse haakuda. Sel aastal plaanisin siis rahulikult alustada. Plaan oli hea, aga teostus jällegi ebaõnnestus. Pulss oli kohati 180 ning kui esimene 5km välja arvata, siis järgmise 3x5km keskmine pulss oli stabiilselt 170 -- ehk siis veidi kõrge. Täpselt 20km tuli tagant uus grupp, mis oli meiega 5-minutilise stardivahe kinni sõitnud. Nüüd oli jälle otsustamise koht: kas haakida sappa. Või jätkata olemasoleva grupi riismetega -- need kes sõita jõuavad haagivad ennast nii-ehk-naa. Paras segadus, olingi ennast sappa võtmas.

Selle aasta Tartu Maraton on edukalt selja taga. Esiteks on tore, et maraton üldse toimus. Veel 2 päeva tagasi oli maa võrdlemisi must. Ja kuigi metsas lund üldiselt on, siis piisab sellest, et 100m lõik on lumeta ja juba ei saa sõita. Aga teisipäeval teatas korralduskomitee, et kuna laupäeval-pühapäeval tuleb ilmaprognoosi kohaselt 10-15cm lund, siis toimus maraton täispikkuses. Lumi tõesti tuli, pühapäeva hommikul oli Tartu imeilus. Ja maratonirada oli otsekui muinasjutust - kogu mets on lumivalge ning puud lumised. Maratonirada oli seekord raske (värske lumi) ning seda nii sõitmiseks kui ka määrimiseks. Sõitmiseks on raske, sest lumi on kohev ning seega pidurdab libisemist. Kuna temperatuur on nulli ümber, siis on pidama saamine üsna trikikas - jäljes on lumi ikkagi kokku pressitud ning seal oleks pidamiseks vaja karmimat määret. Jäljest väljas on värske lumi, seal hakkab karmim määre suusa alla pakkima. Minu määrdemeister oli Mihkli kunagine trennikaaslane Markus ning tema "Na

Füsioterapeut Mati Arendi juhendamisel. Harjutusi ei pea tegema tihti, 1x nädalas 1h on piisav :) Tennispalliga: Tald: rullimine tennispallile keharaskusega. Keskelt, küljed. Reis pealt, otsid mõnusa koha → hoiad ja kõverdad põlve 90º Tuhara külg: istud pallil, põlvedega 5x vasakule-paremale; 5x uus koht. Kael: pikali pall külje all, vaatad vasakule-paremale; Abaluu all: ringid vms Abaluu peal: kallistad ennast kätega Tuhara ringid pallil, sirge jalg ees nüüd jalg teise põlve peal Reie taguse rullimine; mängid varbaga küljelt-küljele. Sääre rullimine Küünarvars alt: oled 4-käpukil, käsi diagonaalis keha all Küünarvars pealt Venitused: Tuhar: Selili Y → põlvetõsted diagonaalis Tagareis: Hoiad käega 1 jalga üleval → kõverdad põlve 90º Säär: → labajalga sirutad 2s, tõmbad 2s (mängid varbaga) Külg: Kõhuli Y → jalavibu Säär: Toengust puusatõste + pedaalimine + astud vaheldumisi jalaga käe juurde Rind: + pöörad end rinnast (kus jalga ees ei ole), tõstad käe taevasse Istud jalad harki, 90º põ

Sel aastal õnnestus kvalifitseerida Eesti Bridžikoondisse ning osaleda Väikeriikide Euroopa Meistrivõistlustel Küprosel. Kuna kliima on siin oktoobri-novembri kohta väga mõnus (päeval 26C, öösel 16C), siis alustasime siin ka väikese aklimatiseerumisega. Selleks laupäevaks õnnestus leida Larnaca lähistel üks maastikujooks. Pikkust täpselt sama palju kui Otepää-Elva maastikujooksul -- 23.4 km. Tegemist oli väga chill üritusega, ca 100 osalejat. Ja kuigi start oli ette nähtud 7:45 hommikul (palavuse tõttu), siis 7:43 alustas teadvustaja, et "võite hakata starti kogunema" ning et "võistlus algab õige ajal". Ning siis rääkis paar minutit sellest, mis rajal oodata võib :) Larnacast sõitsin Pano Lefkarasse bussiga koos tütarlastega Ida-Euroopast. Nemad jooksul ei osalenud, küll aga saime koos kohaliku linnaga tutvuda. Vaade külale kõrvalt mäe otsast. Ja siit teed mööda sain alla tulla -- see oli hea lahtijooks võistluseks. Sain proovida oma varustust. Õhtul on oluline võis

 Täna käisin Triathlon Estonia korraldatud triatlonil, osalesin poolpikal distantsil. Tulemused   Sel korral õnnestus paraja varuga 1.5h võistluspaika jõuda. Kõige ärevam moment oli parklasse sissesõidul, kus oleksin tagurdades peaaegu mulle ettesõitnud autole sisse sõitnud. Kiire kontroll näitas, et ei sõitnud :) Ilm oli soe, hommikul ca 20+C, jooksu aluseks 30C. Ülemäära soojendust polnud vaja teha, aga sõitsin rattaga 5km ja natuke võimlesin ka. Veetemperatuur oli 23C (või siis pärast selgus et ikkagi 25.5C). Ujusin siiski kalipsoga. Põhjus: sain siis oma triatlonikombe taskusse juba batoonikesi panna :) Ja tegelikult ma arvan, et kalipso ujuvus annab väikese kiiruse boosti. Miks muidu kõik kõvad kalipsot kasutavad. Enne ujumist õnnestus isegi korraks vett proovida (ehk siis oli ajaline varu piisav) -- selgus, et enamik pani kalipso alles rannas selga, mitte üleval parklas. Kalipsoga ujumine oli täitsa ok, kartsin et hakkab palav, aga ei hakanud. Ujumine ise tundus veidi raske. Sama